1. Isetolmlemine
Isetolmlemine viitab protsessile, kus sama taime õite õietolm kantakse üle oma häbimärgistusele (kas sama õie sees või sama taime erinevate õite vahel), viies tolmeldamisprotsessi lõpule. Isetolmlemine võib toimuda sama taime erinevates õites või sama lille sees.
Omadused:
Ei sõltu välistest tolmeldajatest (nagu tuul, putukad jne).
Tagab geneetilise stabiilsuse keskkondades, kus puuduvad välised tolmeldamisallikad.
Levinud isetolmlemisvõimelistel taimedel, nagu herned, tomatid ja mõned viljapuud (nt teatud õuna- ja aprikoosisordid).
Eelised:
Tagab seemnete tootmise ja paljunemise ka ilma välistolmlemiseta.
Stabiilne levik teatud keskkonnatingimustes.
Ei vaja risttolmlemist.
Puudused:
Piiratud geneetiline mitmekesisus, mis võib aja jooksul põhjustada sugulusaretuse depressiooni, kui isetolmlemist liiga kaua praktiseeritakse.
2. Iseviljakus
Iseviljakus viitab taimedele, mis on võimelised tootma vilju ja elujõulisi seemneid ka siis, kui nad tolmeldavad ainult ise (ilma välise õietolmuta). Need taimed saavad pärast isetolmlemise lõpetamist edukalt vilju ja seemneid toota.
Omadused:
Taim on võimeline moodustama vilju, ilma et oleks vaja väliseid tolmeldamisallikaid.
Need taimed võivad iseseisvalt paljuneda isetolmlemise teel.
Näited:
Mõned draakoniviljade sordid, tomatid, herned jne.
Eelised:
Tagab puuviljatootmise ka siis, kui väliseid tolmeldajaid pole.
Puudused:
Piiratud geneetiline mitmekesisus võib põhjustada nõrgemaid järglasi ja madalamat kohanemisvõimet.
3. Enesesobimatus
Isesobimatus viitab mehhanismile, kus taime õied võivad ise tolmeldada, kuid geneetiliste tegurite tõttu ei suuda sama taime õietolm oma munarakke viljastada. Teisisõnu, kuigi toimub isetolmlemine, ei moodustu selle tulemusena viljad ega elujõulised seemned.
Omadused:
Isegi kui taim läbib isetolmlemise, ei anna see vilja ega seemneid.
Seda mehhanismi leidub mõnes taimes geneetilise mitmekesisuse edendamiseks, takistades iseviljastumist.
Mehhanism:
Enesesobimatust kontrollib taime geneetiline süsteem (S-geen), mis takistab edukat viljastumist, kui õietolm ja häbimärgistus jagavad sama S-geeni. See tagab, et lille saab väetada ainult erineva taime õietolm.
Mehhanismi kontrollib tavaliselt geneetiline lookus ja kui õietolm ja häbimärgistus on geneetiliselt sarnased, siis tolmeldamine ebaõnnestub.
Näited:
Mõned õunasordid, kirsid, ploomid jne. Tavaliselt vajavad need taimed vilja saamiseks mõne teise sordi õietolmu.
Eelised:
Edendab geneetilist mitmekesisust, suurendades taimepopulatsiooni kohanemisvõimet ja haiguskindlust.
Puudused:
Vilja loomiseks on vaja risttolmlemist teiste taimedega, mistõttu ei saa ise paljuneda.
Kokkuvõte:
Isetolmlemine: sama taime õietolm tolmeldab ise, kuid ei pruugi anda vilja.
Iseviljakus: edukas puuviljade ja seemnete tootmine toimub pärast isetolmlemist.
Isesobimatus: isetolmlemine ei anna vilja ja taim vajab risttolmlemist teiselt taimelt.
Need erinevad paljunemismehhanismid mõjutavad taime paljunemisstrateegiaid, geneetilist mitmekesisust ja kohanemisvõimet.
